Tallinna linnriik – kuidas sellest hoiduda

Tallinna linnriik – kuidas sellest hoiduda

Mart Hiob

 

Eesti juubeliaastal oleme otsinud suurt ideed või arengusuunda, mis võiks olla meie riigi lipukirjaks järgmise aastasaja künnisel. Meil on paljus põhjust olla uhke ja rõõmus Eesti seniste edusammude üle. Eesti on tõhusalt ja targalt kasutanud ära oma arengueelised. Meie väike riik on olnud edumeelne ja edasipüüdlik, meil on olnud ka omajagu õnne. Oleme jõudud kaugele. Nüüd on õige aeg hetkeks seisatada, vaadata ringi ja pidada aru, kus saaks teha parandusi, mida oleks vaja kohendada või keda tuleks järele aidata.

 

Veebruari keskpaigas tuli avalikkuses jutuks Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika raames Eesti kaheks piirkonnaks jagamine. Võib öelda, et selle küsimuse tõstatamisega oleme lootusetult hilinenud – Eesti on juba ammu kaheks jagatud, kuigi seda ei ole ametlikes dokumentides nii kajastatud. Seejuures lõhe kahe Eesti vahel kasvab pidevalt. Enesele seda täielikult teadvustamata, oleme enda riigi arengutee väga selgelt ära määranud. See arengutee on Tallinna linnriigi loomise suunas.

 

Kahetsusväärselt ei ole Eesti kaheks jagamisel kuigi palju tähelepanu saavutanud küsimuse põhituum – kuidas rakendada Euroopa tõuketoetusi Eesti piirkondliku arengu tasakaalustamiseks, milleks need eelkõige mõeldud on. Lahenduste pakkumise asemel kuuleme nii ametnike kui ka poliitikute suust hoopis muret selle pärast, et äkki me ei suuda kõike meile pakutavat raha väljaspool Harjumaad mõistlikult ära kasutada. Mainimata, et selle raha kulutamine Harjumaal oleks vastuolus nii abi eesmärgi kui ka meie enda seatud sihtidega tasakaalustatud arengust.

Joonis 1. Harjumaa, Tallinna ja ülejäänud Eesti osatähtsuse muutus kogu riigi SKP-s 1995-2016. Allikas: statistikaamet, graafika: Postimees.

 

Tallinna linnriiki ei liigu mitte ainuüksi raha, vaid ka meie inimesed. Peaministri sünnipäevakõnes kõlanud optimismist hoolimata koondub aasta-aastalt üha enam elanikke Tallinnasse ja sealt omakorda mujale Harjumaale, nii et ülejäänud Eesti kahaneb jõudsalt. Kui vabariigi sünnijärgselt 1922. aastal elas Harjumaal 20%, sh Tallinnas 11% Eesti rahvastikust, siis 2016. aastal olid need näitajad vastavalt 44% ja 32%1.

 

Viimase paarikümne iseseisvusaasta jooksul ei ole me suutnud tallinnastumise trendi väärata ning rahvaarv väljaspool Harjumaad on olnud pidevas languses. Harjumaa osakaal on viimased kaks aastakümmet suurenenud eranditult igal aastal. See tendents jätkub, kui midagi seninägematut ette ei võeta. Statistikaameti 2014. aastal koostatud prognoosi kohaselt aastani 2040 kaotavad Järva- ja Hiiumaa pea kolmandiku oma elanikkonnast ja enam kui veerandist jäävad ilma veel kaheksa maakonda. Prognoosi järgi võiks peale Harjumaa elanikkond kasvada vaid Tartumaal, kus on viimase 20 aasta jooksul püsivalt elanud umbkaudu 11% Eesti rahvast.

Joonis 2. Harjumaa, Tallinna, Tartumaa ja väljaspool Harjumaad oleva Eesti aastakeskmine rahvaarv perioodil 1995-2016. Allikas: statistikaamet, graafika: Postimees.

 

Joonis 3. Harjumaa ja Tallinna elanike osakaalu muutus Eesti rahvastikus 1995-2016. Allikas: statistikaamet, graafika: Postimees.

 

Ei saa öelda, et Eesti riik ei ole teadlik ohust muutuda linnriigiks, millega võivad kaasneda ulatuslikud negatiivsed tagajärjed eesti kultuurile ja kaitsevõimele. Alates 1994. aastast on vastu võetud neli regionaalpoliitika strateegiat (1994, 1999, 2005 ja 2014)2. Kõikides nendes on käsitletud olulise eesmärgina kõigi Eesti piirkondade majanduse arenguvõimet ning rahvastiku arengu piirkondlikku tasakaalustatust. 2005. aasta regionaalarengu strateegias (kuni aastani 2015) seati ka konkreetsed numbrilised eesmärgid Tallinna ja Harjumaa arengu tasakaalustamiseks, kuid nende eesmärkide saavutamine on täielikult ebaõnnestunud.

 

2014. aastal vastu võetud strateegias aastani 2020 on seatud veelgi üksikasjalikumad eesmärgid, kuid praegused arengusuunad viitavad läbikukkumisele ka sel perioodil. Seda vaatamata valitsuse teatavatele pingutustele. Eelkõige on palju kära tekitanud mõnede pealinnas asuvate riigiasutuste kolimine. Arvestades, millise kergekäelisusega kaotati maakonnakeskustes koos maavalitsustega sajad töökohad, ei ole nende töökohtade pealinnast väljaviimine kärale vaatamata kindlasti piisav meede.

 

Palju vähem avalikku tähelepanu on regionaalse arengu kontekstis pälvinud valitsuse ja riigikogu otsused suunata kõige suuremad ja pikaajalised investeeringud eelkõige pealinnregiooni eelisarendamisse. Ere näide on siin Rail Balticu projekti, mille tasuvuse hindamisel ei ole arvestatud regionaalse tasakaalustamise eesmärki. Kui projekti elluviimisel saab tallinlase reisipikkus rongiga Riiga olema 50–60% endisest3 , siis näiteks rakverelase oma on ainult 60–70% endisest4. Kuigi kokkuvõttes võib ka rakverelane kiiremini rongiga Riiga jõuda, siis suhteliselt tema olukord tallinlasega võrreldes halveneb. Erandiks on siin muidugi Pärnumaa ja võimalik, et ka Rapla ümbrus, mis tänu kohalikule peatusele saavutab sarnased eelised Tallinnaga. Vaieldamatult on Pärnule head rongiühendust väga vaja, kuid tänasel kujul selle elluviimisel ülejäänud Eesti kaotab.

 

Samuti on selge, et Rail Balticu ehituseaegsete laenude tagasimaksmine ning kasutusaegse puudujäägi katmine vähendab Eesti võimekust rahastada ülejäänud riigisisest taristut. Seda halvemal juhul ka absoluutarvudes ehk reaalsete rahasummade vähenemisega, kindlasti aga suhteliselt. Uue raudtee kulude katmine on uus kuluallikas, millega seni arvestama ei ole pidanud.

 

Kuna senised meetmed riigi seatud regionaalse arengu eesmärkide saavutamiseks ei ole paarikümne aasta jooksul vilja kandnud, on vaja uut lähenemist. Eeldusel muidugi, et me ei soovi loobuda Eesti arengu tasakaalustamise püüdlustest ning jätkame arenguteed Tallinna linnriigi suunal. Paratamatult see ongi meie valik, kui me midagi uut ei proovi olenemata sellest, kas me seda deklareerime poliitilise eesmärgina.

 

Sisuline muudatus saab Eestis sündida vaid juhul, kui muudame otsuselangetajate ringi ning taotleme lisaks majanduskasvule ka teisi väärtusi. Rahandusministeeriumi ametnikud on uue tõuketoetuste perioodi ja Eesti võimaliku regioonideks jagamise kohta väljendanud seisukohti, mis mujalt Eestist vaadates näivad elukauged. See on järjekordne tõestus, et Tallinnast ei ole võimalik regionaalpoliitikat edukalt teostada. Seepärast tuleb võimupädevust jõuliselt teistesse Eesti piirkondadesse üle viia. Omavalitsustele ja omavalitsuste ühendustele ja regionaaltasandile üldiselt tuleb anda rohkem ressursse, samal ajal laiendades nende poliitilist otsustusõigust. Haldusreformi tulemusena on tekkinud piisava kandevõimega üksused, mis suudavad kohapealseid probleeme kõige paremini hinnata ning neile lahendusi leida. Tänases Eestis on regionaalne võimutasand väga nõrk ning tuleks kaaluda selle järkjärgulist jõulist tugevdamist.

 

Järgnevalt esitan mõned konkreetsed Eesti arengu tasakaalustamise ettepanekud, mis ei ole kindlasti ammendavad, kuid peaks oluliselt kaasa aitama Eesti terviklikkuse säilitamisele.

 

Esmalt tuleks suunata Euroopast arengu tasakaalustamiseks eraldatud raha piirkondadesse, kus seda läheb kõige rohkem vaja, selle asemel, et sellele Harjamaal rakendust otsida. Harjumaa ja ülejäänud Eesti eraldamine parema regionaalse arengu saavutamiseks peaks olema selles kontekstis iseenesestmõistetav.

 

Euroopa rahaga enda arengu takistamise projekt – Rail Baltic – tuleks senisel kujul viivitamata peatada. Tegemist on Eestit nii otseselt kui kaudselt lõhestava ettevõtmisega, mille sotsiaalmajanduslik mõju piirkondlikule arengule on tugevalt negatiivne. Selle asemel tuleb tagada Pärnule kaasaegne ja kiire ühendus nii Tallinna kui Riiaga, kus asub lähim suurem lennundussõlm. Rail Baltic võiks Eesti piires sisaldada uue lõiguna vaid Pärnu-Ikla raudteed ning ülejäänud osas tuleks olemasolev Pärnu-Tallinna lõik uuendada kiirusele, mis on võimalik ülemääraseid trassiõgvendusi ette võtmata.

 

Senist pealinnakeskset Eesti poliitikat on vaja jõuliselt muuta, suunates tähelepanu teistele piirkondadele. Selleks on vaja suurendada omavalitsuste eelarvet vähemalt kaks korda riigieelarve arvelt ning anda omavalitsustele üle samas suurusjärgus ülesandeid. Siin on heaks eeskujuks mitmed Euroopa riigid, näiteks Taani.

 

Lisaks on veel üks tõhus meede, mida on mitmed Euroopa riigid, näiteks Norra, oma regionaalpoliitika elluviimisel edukalt rakendanud. Riikliku poliitika raskuskeskme nihutamiseks tuleb maapiirkondade valijate häältele anda linnapiirkondade valijatega võrreldes suurem kaal. . Selleks on vaja suurendada mujal Eestis mandaatide arvu suuremate linnade, eelkõige Tallinna ja selle tagamaa ning Tartu arvelt. See on Eestis küll harjumatu mõte, et tallinlased-tartlased ei saa riigikokku sama palju esindajaid kui rahvaarv tingiks, kuid nõrgemate häälte esiletoomiseks riigivalitsemissüsteemis on see tõhusaim viis. Tegemist on ka demokraatliku meetmega, sest demokraatia vääramatuks osaks on vähemuste kaitse.

 

Vaid otsustavaid muutusi ette võttes on võimalik muuta tänast arengusuunda, mis viib meid Tallinna linnriigi kujunemise poole. Kirjeldatud abinõud ei ole kindlasti piisavad, kuid need võiks olla osaks suuremast paketist, millega viime ellu Eesti järgmise aastasaja eesmärki, et kogu Eestimaa oleks üheväärselt elatav.

1 https://blog.stat.ee/2017/04/27/statistikaameti-kogumik-eesti-vabariigi-100-aastapaevaks/

2 EESTI PIIRKONDLIK ARENG 1991–2016. Statistikaamet 2016.

3 selgitus: praegu 4 kuni 5 tundi bussiga, Rail Balticu eesmärk on 2 tundi, vahe 23 tundi kogupikkusest 45 tundi

4 selgitus: samaks jääb sõiduaeg Rakverest Tallinna 1 h 30 min ja liiklemine/ootamine Tallinnas nt 30 min, kokku 2 tundi, vahe 23 tundi kogupikkusest 67 tundi