Otsuste aluseks olnud algandmed peaksid olema avalikud kohe koos otsusega, sealhulgas memorandumid, mille salastamine on riigijuhtmises tänaseks tekitanud surnud ringi, millest osalejad ei saa lahti.
Kalle Laaneti mõte: memorandumid pärast otsustamist kohe avalikuks on õige ja just see, mida avaliku teabe seadus nõuab. Paraku on selle elluviimine peaaegu samasugune katsumus kui vigaste otsuste hilisem parandamine. Eksitajate ja eksitatute inimlikult mõistetav soovimatus olukorda tunnistada takistab nii avalikustamist kui ka oluliste ekslike otsuste ülevaatamist.
Mõnedest valituskabineti memorandumitest, mis tagantjärele avalikuks saanud, on näha võtted, kuidas nende koostajad valefaktidega ministreid manipuleerivad. 2011. aastal Rail Balticu (RB) uue trassi otsustamiseks valitsuskabinetti viidud memorandumi faktivead jätsid ministritele mulje, et Tallinna-Tartu raudtee kiiruse tõstmine kuni 160 km/h ja ühe rööpapaari lisamine muutub reaalsuseks aastal 2014 – so enne, kui uut RB trassi üldse rajama hakatakse. Sellise mulje loomiseks vähendati dokumendis Tallinn-Tartu olemasoleval raudteel vajalike tööde hinda enam kui 100 miljoni euro võrra. Tegelikkuses ei astunud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud mingeid samme, et olemasoleva raudtee kiirust tõsta. Eesti Raudtee teostas esimese uuringu Tallinna-Tartu lõigul õgvenduste teostamiseks alles möödunud aastal.
Poliitikud valeandmetega kahvlis
RB rajamise kõhkluste vältimiseks oli ka samas memorandumis näiteks raudtee jooksev hoolduskulu esitatud ministritele 19 mln eurot kolmekümne aasta peale kokku. Memorandumi aluseks olnud uuringus oli vastav number 111 mln €. Hilisemad uuringud on näidanud, et õige number peaks olema vähemalt 40 mln eurot aastas, millele lisandub veel rongide ostmise ja käitamise kulu. Kõigi selles memorandumis sisalduvate vigade loetlemine läheks pikaks.
2014. aastal otsustasid valituskabineti liikmed järjekordse valeandmetega memorandumi loobuda olemasoleva Tallinn-Pärnu raudtee kasutamisest Rail Balticu tarvis. Ringkonnakohtu korduval nõudmisel olid ametnikud sunnitud selle memorandumi kodanikuliikumisele Avalikult Rail Balticust kättesaadavaks tegema, kuid ühtlasi sätestati meile kohustus seda mitte avalikustada. Hoolimata Arhusi konventsiooni sätestatud keskkonnainfo avalikkuse põhimõttest pikendas keskkonnaministeerium piirangu tähtaega viie aasta võrra.
Salastamine on kestnud juba nii pikka aega, et esimese vea varjamiseks on ABS (administratiiv-bürokraatlik süsteem) sunnitud kasutama järgmist manipulatsiooni jne. Tekib nn surnud ring, millest väljapääs on ainult piisavalt pikk aeg, mis välistab isikute vastutuse, kahandab teema aktuaalsust ja välistab otsuste muutmise.
Suhtekorraldus ja faktid
Vigaste memorandumitega eksitatud poliitikud levitavad sõnumeid edasi, mis hakkavad elama valeuudiste tüüpilist elu. Siiski ühe olulise erinevusega. Ajakirjandusliku kontrolli raskendamiseks on riiklikud valesõnumid „polsterdatud“ suhtekorraldusega ja sisuturundusega. Taavi Aasa ja Martin Helme kirjavahetusest on näha, et selle tegevuse jaoks on EL-st küsitud järjekordselt viis miljonit eurot.
Möödunud aastal RB võttis asjas sõna üks selle plaani algatajaid Siim Kallas. Selgitas oma arvamust, miks Rail Balticu rajamine tänasel kujul vajalik võiks olla. Paraku pole paljud asjaolud nii, nagu Kallas selgitab. Näiteks vastupidiselt endise transpordivoliniku väidetele on kaubavedu Euroopa raudteel endiselt mitu korda aeglasem kui maanteel. Kõik Kallase artikli faktivead on leitavad ARB lehelt. Siim Kallas parandas minu märkuse peale ainult üheainsa faktivea ning Postimehe faktikontrollijate palve esitada oma väidete tõestuseks viited jättis ta sootuks tähelepanuta. Oma väidete kohta viidete esitamine on aga elementaarse väitlushügieeni küsimus.
Teine näide. Postimehe väitlusel ütles minister Taavi Aas, et Eestile Euroopa Ühendamise rahastu kaudu eraldatud raha ei või kasutada muuks kui Rail Balticu ehitamiseks. Ka see pole õige ja nii on ta hiljem olnud sunnitud tunnistama, et seda saaks kasutada Eestis ka mujal, kuid siis jääks Rail Baltic ehitamata.
Tänaseks selgub järjest enam, kuidas RB ehitusplaanide tõttu jäävad ootele ohutumad ja kiiremad maanteed ning siseriiklikud rongiühendused. Esimene ehitusjärjekord annab RB-le soodsamad maavarad, tööjõu, planeeringukoridorid ja EL rahastusvõimaluse. Ehitused, mis peavad ootama RB valmimist on sunnitud kasutama kallinenud maavarasid ja tõusnud tööjõukulusid. RB käimasolev planeering ei arvesta tulevase 4-realiste Via Baltica keskkonnamõjudega, kuid Via Baltica peab arvestama RB ning sellest tulenevate lisakuludega.
RB ja Via Baltica vahel valides
Lõviosa minevikus RB-le taotletud EL finantseeringust ning ka käesoleval EL-i eelarveperioodil kavandatud allikad ei ole lisaraha projekti olulisuse või ametnike „hea töö“ tulemus. Euroopa Ühendamise Rahastus igale riigile tema suuruse alusel eraldatud “ümbrik” sõltuvalt riigi majanduse suurusest ning elatustasemest. Eesti „ümbriku“ kasutamine RB-le teiste projektide asemel on Eesti ametnike ja poliitikute otsus.
Näiteks saaks Eesti ümbrikus olevat raha saaks kasutada ka 4-realise Via Baltica rajamiseks või olemasoleval raudteel kiiruste ja ohutuse tõstmiseks. Eesti ametnike initsiatiivil on need tööd rahastusloetelust eemaldatud.
Kõik TEN-T koridorid (nii piiriülesed maanteed kui raudteed) tuleb liikmesriikidel korrastada. Mille jaoks “ümbriku” raha ei jätku, tuleb ise maksta. Kui Eesti pole enam vaesemate riikide nimekirjas, langeb toetusmäär oluliselt. See mõjutab seda osa RB-st, mis pole veel selleks ajaks valminud, ning kõiki teisi objekte, mis ootavad RB järel.
Raudtee olemuslik keskkonnasõbralikkus on müüt, mida RB apologeedid ei väsi korrutamast. Suure valena on formaalsete rahastusnõuete täitmiseks RB puhul võetud arvesse eelmise sajandi veokid ning ka RB liiklusprognoosid ei vasta reaalsele olukorrale.
Relsid ja nende kohal rippuv traat õhku ei puhasta, vaid on keskkonnakulu. Õhk muutub puhtamaks, kui avaliku raha eest luuakse olemasolevatele võimalustele parem alternatiiv.
Andmete moonutamise ja pettusega ei saa rajada midagi suurt ja püsivat. Kui raudtee rajatakse valetades, siis tegelikkuses kujuneb see suurejooneliseks aja, looduse ja ühiskondlike vahendite varguseks. Ootele jäävad teised tööd, millest Eestis oleks tegelikult kasu. „AK“-märkega relvastatud poliitikud ja ametnikud on pannud üksteist valeandmete surnud ringi. „Tänu“ saatuslikule AK-märkele ei saa sellest vigade nõiaringist välja, et avalikus asjalikus arutelus kalleid vigaseid otsuseid ümber teha mõistlikeks – nii, et Eesti maksumaksjatel oleks tulevikus parem elu. Väiteid peab tõestama faktide, mitte sisuturunduse loosungitega. Avalikkusega, mitte salastades.
